Kokkuvõtteks

12. mai 2013 oli see kord kui viis selle kooli last ja Dosi, Dicarna ja Rosa olid Illukal!

Ja nüüd ehk blogi oodatuim osa:

Miks ma läksin?
Ma tahtsin saada õpetamiskogemust võõras riigis ja 100% võõrkeeles. Ma tahtsin end proovile panna.

Mida ma õppisin?
Õppisin seda, et õpetada ei tule õpikut, vaid ainet ja seda et õpetaja ja kooli tööst sõltub 60 protsenti lapse tulemustest/edust (õpetaja osa on 33 protsenti ja kooli juhtkonna osa on 27 protsenti) - nii mu Hispaania kollegid väitsid. Vaadake koolide edetabeleid - eesotsas on need koolid, kus tugevad ja pädevad õpetajad ja andekas ning edumeelne juhtkond.

Mida ma arvan Hispaania koolist ja koolisüsteemist?
Kesiste võimalustega (pimedad ja külmad klassiruumid, veaevuloetav kiri tahvlil, vähesed infotehnoloogilised vahendid, pidev konstekteerimine) on võimalik säilitada koolirõõm. Rõõmsad ja energilised õpetajad ja lapsed ümbritsesid mind, neil oli sära silmades ja vaatamata kesistele tulemustele on neis elurõõmu ja heatahtlikkust.  Ma ei märganud ka võõrviha. Kas seda saab päikesest või rohkelt värskes õhus viibimisest, heast palgast või elustiilist-ma ei tea.
PISA tulemused on Hispaanias kesised, elatud on üle mitmeid haridusreforme, aga tulemused on tagasihoidlikud. Koolidele on antud küll rohkem autonoomiat, rohkem panustatakse innovaatilisse õppesse, distsipliini, õpetajate enesetäiendamisse, koolidel on uued arengukavad, aga ikka on õppetulemused madalad võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega, milles asi?

Koolisüsteemist:
Lasteaed sageli algab kuuendast elukuust ja kestab kolmanda eluaastani, algkool on kuuendast eluaastast kuni kaheteistkümnenda eluaastani. Põhikool kaheteistkümnendast eluaastast-kuueteistkümnenda eluaastani ja kuusteist kuni kaheksateist on keskooli päralt (bachillerato). Valida on nelja suuna vahel: kunst, humanitaarteadused, tehnoloogia/teadused ja loodushoiu vahel.  Antud koolis, kus mina viibisin, seal loodushoiu eriala ei ole. Edasi on tee kõrgkooli. Nüüd on võimalik õppida paralleelselt kaht eriala ja seda tuleb teha siis kolme aasta asemel kuus aastat ja saada kaks eriala (rahvusvahelised suhted ja juriidika; psühholoogia ja filosoofia, filosoofia ja majandus jne.)
Hispaaniakeelsed koolid ja kakskeelsed koolid (enamus õppeaineid on inglise keeles).
Kooliaasta algus septembri keskpaigast ja kestvus juuni lõpuni.

Mille üle imestan ikka veel?
Kuidas on võimalik panustada nii palju keeleõppesse ja keelt mitte osata?

Kas ma läheksin Hispaaniasse õpetajaks?
Kui ma tunnen, et on õige aeg, siis läheksin kahtlemata.


Kuueteistkümnes päev

Jõudin lennujaama kell 3.45 öösel ja kuna olin check-ini teinud arvutis, siis jäi üle suunduda ootesaali. 6.15 väljus lend Frankfurti ja 10.15 Frankfurdist Tallinna. Saabusin Tallinna lennujaama kell 13.30 ja siis kojusõit rongiga. Uskumatu, sellist täiskiilutud rongisõitu pole ma pidanud taluma ammu, viimane kord oli vist Vietnamis või Tuneesias. Jube, nüüd ma saan aru kodumaa reaalsusest ja inimeste vaenulikkusest Elroni suhtes. Mida arvata olukorrast, kus peaaegu Jõhvini seisab kaheksakümnendates aastates naine minu läheduses.....Hoolivus??? Mille või kelle suhtes?  Kell kuus õhtul olen kodus ja mul on hea meel: tulbid, nartsissid ja kirsid õitsevad. Kevad on kõige ilusam aastaaeg.....kõige ilusam!

Eestimaa kevad

Viieteistkümnes päev

Tuunikala võileivad (jälle kartulikrõpsudega)

Eelviimane inglise keele tund koos Dosi ja Hideriga

Päev algas tundidega. Inglise keel, inglise keel, inglise keel, inglise keel. Tunnid lõppesid ja läksin hotelli, et vahetada riided. Tagasi kooli tulin poole viieks. Kell viis algas kooli prantsuse keele osakonna kontsert. Lapsed laulsid kuulsaid prantsuskeelseid laule erinevatest ajaperioodidest ja olid seadnud ka prantsuse keele assistendiga neile ka tantsud. Pärast kontserti olid tavapärased vestlused vanemate ja lastega. Tänamine ja tunnustamine. kell seitse suundusime vabajakeskusesse, kus jalutasime, vestlesime ja istusime kohvikusse, et nautida kohvi. kell ükstest läksime tagasi Mostolesse ja hakkasin asju pakkima. Kuna kell kolm öösel tuli minna lennujaama ei olnud mõtet magama minna, seega vaatasin kõikvõimalikke saateid telerist.

Prantsuse keele osakonna üritus

Imelised juustupallid maasikamoosiga (üllatus)

 

Neljateistkümnes päev

Täna oli hommikul kunstiajalugu. Teema "Barokk" jätkus. Kohal oli 17 last ja tund oli tavapärases loenguvormis. Teine tund oli dokumentide vormistamiseks õppeosakonnas. Kolmas tund oli inglise keel. Kohal oli 24 last. Teemaks ikka otsene ja kaudne kõne. Sellel rühmal on raskusi arusaamisega ja mõistmisega, grammatika on neile keeruline, ehkki nad pingutavad ja kuulavad hoolega. Selle kursuse juhendaja ongi Dosi. Tunni lõpus tuleb ta juurde tüdruk, kellel on probleeme emaga, ta tahab kolida vanaema juurde ja lahkuda koolist õppeaasta lõpus. Lepitakse kokku pikem vestluse aeg. Järgmised kaks on kunstiõpetused. Teoreetiline osa värvuste teooriast ja siis praktiline joonis. Oo, see õpetaja kirjutab imeväikeselt, vaesed lapsed! Ta räägib jube ruttu ja kummaline on see, et igas tunnis on tal kott üle õla. Koolis on üldse palju meesõpetajaid, ma pole arvu küsinud, aga vähemalt kahtteist olen kohanud. Ma mõtlesin, et kirjutan ka tüüpilisest kooliõpilasest: seljakott, tennised-tossud, dressid või teksad ja T-särk, jope või fliis, käepaelad. Palju on musta, sinist ja halli. Tüdrukutel on õlgadeni või abaluudeni ulatuvad paksu ja tumedad juuksed. Poistel on väga palju kõrvarõngaid ja sageli silmapaistvad ja keerukad soengud. Sageli käiakse kehalises samade riietega, millega koolis ollakse. Kuuenda tunniga saab otsa tänane koolipäev, lähen õppeosakonnast läbi ja siis poodi ja sööma. Täna söön täidetud pastat hakklihaga. Maitsev! Ma ei saa aru, et kui inimene tahab rääkida, siis ta peab rääkima nii, et kogu tänav, buss või kohvik kajab. Räägitakse üksteisest üle ja mu kõrvad valutavad. Mulle tundub, et eriti populaarne on telefoniga rääkida nii, et kogu maailm teaks (vabandust, aga eriti naised). Naudin sooja ilma ning suundun hotelli. Teen mõned kokkuvõtted ja hakkan asju pakkima. Homme on pikk koolipäev ja õhtul on koolis ka üritus, kuhu õpetajad ja lapsed mind kutsusid. Ja reede varahommikul pean juba lennujaama suunduma. Täna on Madriidis mingi oluline jalgpalli võistlus, telekad mängivad ja nii, et kõik näevad-kuulevad. Sorry, ma ei armasta jalgpalli! Dosi poeg tuli ma Mallorcalt seda mängu vaatama!

Kastanid on täisõites

Moonid, teede ääres on lausa moonipõllud

Täidetud pasta hakkliha kolme kastmega

Kolmeteistkümnes päev

Täna siis tagasi koolis. Esimest tundi mul pole ja lähen kooli teiseks tunniks. Teises tunnis vestlen Dosi ja õppealajuhatajaga kooli õppekavast ja koolikorrast. Õpetajatel on selles kooliastmes 18-21 tundi. Lisaks on ka kaks -kolm tundi, mil ta peab olema kas laste valves või siis õpetajate toas olemas (kui kellelgi on probleem või küsimus). Samuti on tal üks tund vanematega tööks (kohtumised, vestlused, helistamised jne.). Paljud õpetajad on ka kursusejuhendajad (klassijuhatajad). Dosi vastutab kursuse 1E eest. Inglise keel on lastel 3 või 4 korda nädalas, kunst 3 korda nädalas ja kunstiajalugu 2 korda. Koolis ongi rõhk teadustel, kirjandusel või kunstil - osa aineid saavad pered ise valida (meie mõistes on need harud). Lapsed käivad oma piirkonna koolis, aga kuna koole on palju, siis nad saavad valida sobivama. Antud koolis on ka erivajadustega õpilased (kerged vaimsed erivajadused ja füüsilised erivajadused). Füüsiliste erivajadustega lastel on ka eritingimused ja sageli abistaja. Õpetajate palk on kõrgem kui meil. Kolmas tund on inglise keele tund. Õpilasi on 19. Nad harjutavad eksamiks (meie mõistes hindeline kontrolltöö). Dosi on esimest korda teksadega, ta on ainuke, kes käib ikka kleidi või siis seelikuga. Samas näen täna koolis ka esimest õpilast seelikuga. Teemaks on ikka "Tervis". Loetakse. Esimest korda kirjutab ka üks laps tahvlile. Enamasti kirjutab tahvlile õpetaja või ei kirjuta keegi. Ja siis kuulamine. Kuulamine valmistab raskusi, tekst ei ole raske, aga vajab süvenemist, aga nemad on kolmest puhkepäevast väsinud, paljud on külmetanud, hääled on ära ja üks magab pea laual, sest paha on olla. Ja ongi päästev koolikell. Kodune töö, mille vastu protestitakse ja juba joostakse minema. On ju söögivahetund! 4. tund on jällegi vaja olla õpetaja asemel, keda koolis pole ja see klass on eriti keeruliste laste klass. Nad on koolis esimest aastat ja klassis on palju probleemseid lapsi. Esimest korda näen selles koolis ka kaklust kahe poisi vahel. Aga kurja sõna peale panevad eri suundades jooksu. Kohal on 13 last, aga nad on lärmakad. Tegelikult peaks neid olema 26 (laual on alati lehed klassi nimekirjaga, kuhu õpetaja märgib puudujad igas tunnis ja päeva lõpus need sisestatakse puudujate süsteemi ja vanemad saavad jälgida ja kooli tugiosakond). Viies tund on inglise keel. Saan teada, et eelmisel nädalal tehtud eksamil sai selle sooritatud kolm last. Üks edukalt ja kaks piiripealselt, ülejäänud kukkusid läbi. Täna oligi peamine küsimus, mida teha, et eksamil läbi saada. Õpetaja ütles, et kuulata, õppida ja kaasa mõelda ning teha ära kodutööd, aga nad leiutasid igasugu muid variante. Fantaasiat neil on, aga püsivust mitte. Paberlennukid lendavad ja õpetaja eemaldab ühe lapse tunnist. Võtab aega, aga lõpuks nad rahunevad. Teemaks on: "Moving into the White House", aga ikka nad ei saa süveneda. Varsti heliseb kell ja klassi imbub väljasaadetud õpilane ja ikka sama küsimusega, kuidas sooritada eksam. Kordamine on tarkuse ema. Õpetaja annab kodus kaks harjutust ja siis algab jälle kisa: pole aega, ei viitsi, ei tee. Kuues tund on nutikad lapsed ja neil on jätkuv teema, milleks on otsene ja kaudne kõne. Nad on asjalikud, tublid. Teema on raske, aga nad saavad edukalt hakkama. Tehakse läbi palju grammatika harjutusi. Lõpuks saab koolipäev läbi ja suundun hotelli. Kiiruga söön Burger Kingsis Caesari salati (mulle meeldib, et osakonnajuhataja räägib siin inglise keelt) ja vahetan ruttu riided ning juba tulebki Dosi mulle vastu ja me läheme kohtuma Madriidi kesklinna kuningalossi juurde Dicarna ja Rosaga (eelmine koolidirektor). Jällegi valime kaks rongi ja see kohtumine saab olema väga meeldiv. Rosa saabus hommikul Londonist ja vaatamata reisiväsimusele tahtis ta täna kindlasti kohtuda. Meil oli neljakesi paljust rääkida. Istusime kohvikus ja meenutasime põnevaid juhtumisi, rääkisime oma tegemistest ja plaanidest. Naersime palju aeg lendas linnulennul. Kell oli juba 11 läbi ja meil tuli hakata tagasi minema. Kallistused, musid ja tänusõnad. Loomulikult tervitab Rosa Aimarit, Leod, Karmenit, Annelit ja Reeta (jällegi tuli jutuks Reeda kuulus näitlemisoskus, millega ta on kõigi südamed võitnud). Ja veel on kõigil meeles Tagavälja talu poolt tehtud rahvuslaud Illukal! Tervitused tagavälja talule ka ja teistele, kes seda aitasid teha! Jällegi kaks rongi ja üsna pea tekkis väsimus ja läksin magama. Õhtud Hispaanias on huvitavad, pikad, aga väsitavad.

Caesari salat kanaga

Kaheteistkümnes päev

Tegemist on esmaspäevaga, aga nagu ma kirjutasin, siis on see vaba päev kõigile, et nautida eilset vaba päeva, mis langes pühapäevale. Väljas on 35 kraadi ja elu "keeb". Otsustan täna lihtsalt Madriidis jalutada ja nautida rahvast, ilma ja toitu. Sõidan kahe rongiga Madriidi kesklinna Solo peatusesse ja olen kohe linnaväljakul. Jalutan tuntud kohtades ja astun sisse ka mõnda poodi. Vahepeal istun pargipingil ja naudin inimesi. Kummaline, väljas on kuum, eile põletasin vaatamata päikesekreemile naha loomaaias, aga nemad on joped seljas ja teksad jalas ja siis veel saapad. No muidugi mitte kõik, tänavapilt on väga kirju, aga siin on täna ka palju turiste. Jalutan kuningalossini ja istun välikohvikusse ning joon tassi kohvi ja uurin ümbritsevat. Kõigil on aega, tavalise kiirustamise asemel nauditakse päeva. Kohv on maitsev, kuigi ma luban endale, et rohkem kui tassi kohvi ma päevas ei joo! Siis jalutan edasi ja otsustan minna sööma. Täna siis tapas (midagi ka Hispaania kultuurist), no ma ei armasta seda tapast, aga olgu, ma ju lubasin-täna on Hispaania kultuuri päev.  Lõpuks saab kell neli ja otsustan sõita ühe rongiga ja siis peatuse bussiga tagasi hotelli. Naudin võimalust lihtsalt internetis olla ja suhelda tuttavatega ning vaatan ka natuke telerit. Madriidi südames on teenindajatel inglise keele oskus parem, aga eks seda turistide tulvast tulenevalt. Minu jaoks jääb saladuseks see, et nad õpivad inglise keelt kõik kohustusliku õppeainena, osad koolid on ka lausa keeleõppekoolid ja siis veel paljud kursused, aga tulemus on kesine. Samas jääb kahtlus, et ehk on neil keeleoskus olemas, aga on tahtmatus või kartus suhelda. Ma pole sellele küsimusele veel vastust saanud ja vaevalt saangi.

Üheteistkümnes päev

Pühapäev......imeline! Kell pool kümme joon tassi kohvi ja asutan end teele..... No mida teeks mõistlik hispaanlanna pühapäeval, kui on 1. mai.....läheks loomaaeda. Panin selga oma kõige sportlikumad riided ja asutasin end teele. Esiteks bussiga üks pikk peatus Las Retamasesse. Buss täna käib iga 25 minuti tagant, bussijuht ei oska inglise keelt, ta tahab mulle öelda, et ma ei saa bussi eesuksest väljuda, ainult keskmisest uksest, no ma tean seda isegi ja siis annab ta mulle kiletatult kolm eurot, sedasi tehti viimati vist siis, kui Vietnamis olin. Olgu! Siis edasi rongijaama ja on vaja osta rongipilet liinile C5 ja kõik oleks ju ilus, ma küsin edasi-tagasi pileti ja siis algab jälle see, et ei sõnagi inglise keelt, ta isegi ei pinguta....no me siis natuke seletame ja oma pileti, aga ühe otsa oma, saan kätte ja juhendid, mida edasi teha, aga hispaania keeles. Pilet maksab 1.70 ja sõita tuleb kolm peatust. Astun rongile ja kõik sujub, igaks juhuks on linna rongiplaan mul kaasas. Rongijaamast on vaja edasi sõita metrooga liinil 10 Casa de Camposse (kolm peatust). Nii, nüüd algab jälle piletiost. Kas on vaja eri tsoonide piletit või aitab ühest? Kui ostad vale, siis ei saa jaamast välja pärast. No nii, automaadid on küll ka inglise keelsed, aga kui palju infot, issand jumal! Riskin ja ostan 10 ühe tsooni piletit hinnaga 12.80 ja siis metroole, vaja vaid valida õige suund ja õige metroo, sest jaamast läheb mitu liini. Ahaa, teadmiseks, et kui tahad rongist või metroost maha oma peatuses, siis valid punase nupu, vajutad ja uks avaneb. Bussis aga annad enne kellaga märku ja siis avab ta keskmise ukse. Nüüd siis väike jalutuskäik loomaaeda (900 meetrit) ehk ja siis loomaaia pilet ja jälle ei räägita inglise keelt, ainult naeratab. Nüüd hakkab mul sellest hispaania keelest juba tänaseks kõrini saama. Saan pileti. Pilet maksab 22.95 ja päevakava-plaani ja suundun loomaaeda. Esialgu on mõnusalt vähe rahvast ja väljas 28 kraadi sooja. Mõnus. Euroopa loomade osakond. Ja nii umbes poolteist tundi ja siis täitub loomaaed lärmavate inimestega. Nad on veendunud, et mõistlik on kisada kõva häälega ja tervitada iga looma täpselt niikaua kui ta liigutab end.  Ja siis nad söövad oma magusaid sõõrikuid ja igasugu rasvast nõrguvaid ja šokolaadiga ülevalatud asju, sa pead vaatama, et sind ei mökerdataks ära. Loomaaed ise on suurel ala ja väga põnev. Võrreldav Berliini, Londoni ja Eesti loomaaiaga. Samas on rohkem kohti istumiseks aga turistile on väga vähe mõeldud. Ingliskeelset infot on minimaalselt. Isegi WC-de sildid on ikka hispaania keelsed. Naudin jalutamist ja loomi ning lähen vaatama delfiinide etteastet, see on väga lahe, mida kõike delfiinidele ei õpetata. Imeline! Ainus, mis mind segab on see, et minu kõrval reas üks mees lapsega, kes tahtis oma naisele märku anda, kus ta on ja siis vilistas nii, et Portugali oli ka kuulda ja mul kõrvad lukus ja ta tegi seda vähemalt kaheksa korda. Muidu täitsa kena mees, aga täishull! Nüüd ma saan aru, miks kohalikud hoiatasid, et ära võta endale hispaanlasest meest! Ja siis vanaema minu selja taga hakkas oma lapselapsi musitama ja tervitama, no ikka nii, et kümme rida vaatasid seda. Nagu tasuta film! Ja siis lärm ja ikka nad peavad oma sõõrikuid sööma, ma ei tea, kas neil süda ei läigi juba. Siis jalutasin edasi ja sattusin merilõvide ja hüljeste eeskavani. Nad tantsisid, liigutasid ninal palli ja oli lõbus. Edasi jalutasin Aafrika loomade osakonnas ja siis vaatasin linnueeskava....suured kotkad, öökullid ja üks marabu lendasid üle peade ja vahetasid omavahel mingit asjakest. Täitsa kohutav! Siis oli kell juba kolm ja mõtlesin sööma minna ja jälle ei osatud keelt, issand ma ei saa aru, kus ma olen....nad kas ei oska või ei räägi. Siis otsustan tellida lasanje hakklihast ja lehtsalati, niipalju hispaania keelt ma ikka oskan. Vaadates, mida ostetakse, ei saa ma jälle aru: kartulikrõpsud viineritega, kartulikrõpsud kanaga, toored kuivatatud lihalõigud suure saiaga, sõõrikud....ma ei tea..... Laua otsimine on veel keerulisem, sest nad ei tea ise ka mitmekesi nad on. Nüüd ma aga tean, miks neil on mitmes kohas mikrolaineahjud, seepärast, et beebitoitu saaks soojendada. Lõpuks leian koha ja minuga liitub üks ema, isa oma kahe lapsega. Jälle on neil kartulikrõpsud ja viinerid. Salatit ma ei söögi, lasanje on imehea. Pakin salati kotti ja liigun edasi. Aasia loomad, Austraalia loomad ja siis Ameerika osakond. Siis seisan pika järjekorra akvaariumi ja edasi istun pingil ja naudin olukorda. Lahkun loomaaiast kell 20.30. Teekond on siis täpselt vastupidine tulles olevale. Selleks, et saada seekord rongipiletit imestan vaadeldes rongijama "tädi", istub oma telefonis ja nokitseb ja itsitab. Ootan viisakalt 8 minutit, lõpuks ta liigutab ja jälle hakkab see jutt: üks ots-kaks otsa ja hispaania keeles, ma pole täna saanud inglise keeles mitte kellegi muuga rääkida kui hommikul rongis ühe turistiga kes tahtis teada, miks poed on kinni. No loomulikult avatakse osa poode täna ju alles kell 14.00 ja osad jäävadki suletuks, on ju 1. mai. Ma olen nii väsinud tänaseks nendest emotsioonidest ja lärmist ja ebaviisakast käitumisest, kisast ja sellest, et nad ei saa aru, et toitu ei maksa loomadele anda, nad pole näljas, ikka nad jagavad oma meeletut kaasavõetud toiduvaru ja loomad lausa ootavad aedade ääres. Aga lõpuks olen hotellis......ja siin mu sõnastik siis lamab laual, täna oleks mul teda väga-väga abiks vaja olnud. Panen teleka mängima, hotellis on 33 kanalit, aga ühelgi päeval pole olnud midagi peale hispaaniakeelsete saadete. Hetkel on küll "Kaks ja pool meest", aga hispaania keeles. Mulle meeldivad suurrahvad, aga nad ei mõista sageli teiste vajadusi.

Siin on lubatud toitmine

Lasanje ja salat

Armas panda (neid oli tegelikult kaks)

Tark tegu, tal oli ka vaatajatest kõrini, vahepeal piilus ajalehe alt

Delfiinide etendus

Tänu vaatajatele

See oli midagi erilist

Hüpped ja saltod

Marabu

Meduusid-imelised

Koala

Igatahes oli kellelgi eriline poseerimistuju



Loomaaia viited

Uskumatu kui palju see sipelgasiil edasi-tagasi kõndis

Moodsad triibud

Veel triipe ja täppe ja ühes elamus

Mida te mulle tõite?

Solaariumis